C-vitamiin (vitamin C) kuulub looduslikult esinevate antioksüdantsete vitamiinide rühma. Paljud taime- ja loomaliigid suudavad seda sünteesida glükoosist, paraku mitte inimesed, kes peavad leidma vajaliku koguse vitamiini oma toidulaualt (tsitruselised, maasikad, brokoli, jt rohelised köögiviljad). 

C-vitamiini bioloogiliselt aktiivseks ühendiks on L-askorbiinhape. Selle imendumine soolestiku kaudu on paraku limiteeritud, mistõttu on dermatoloogias pööratud tähelepanu C-vitamiini nahakaudsele manustamisele ja imendumisele. (1)

C-vitamiin ja nahavananemine 

C-vitamiini antioksüdantne toime hoiab ära UV-kahjustused nahas ja nii toimib vitamiin fotovananemise vastu, hoides nahka nooruslikuna. Koos E-vitamiini ja feruulhappega tõuseb C-vitamiini potentsiaal veel enam ning uuringutes on leitud tema tugev UVA ja UVB kiirguskahjustuse vastane mõju (vähendas põletust päevituse järgselt 52 %). 

C-vitamiin soodustab ka kollageeni sünteesi, mis pinguldab nahka ja silub kortse. (1)

C-vitamiini peamiseks probleemiks on tema ebastabiilsus õhu käes ning takistused nahabarjääri läbimisel. Oma normaalses bioaktiivses vormis ei läbi C-vitamiin nahka selle hüdrofoobsuse tõttu ning seetõttu arendatud vitamiini erivormid, mis toetavad naha läbimist ning muudavad C-vitamiini stabiilsemaks purgis ja õhu käes. L-askorbiinhappe lisamine tootesse koos feruulhappega aitab hoida vitamiini stabiilsena madala pH juures ning ka nahabarjäär on kergemini läbitav. Teised levinud stabiilsed C-vitamiini ühendid on askorbüül-6-plamitaat ja magneesium-askorbüül-fosfaat (MAP) (2). 

C-vitamiin ja akne 

Vitamiin C takistab põletikku soodustavate ainete (NFkB, tsütokiinid TNF-alfa, interleukiinid) toimet. Seetõttu on vitamiinil potentsiaal vähendada põletikuliste haiguste, sealhulgas akne ja rosaatsea korral punetust ja põletikulisi koldeid. 
Akne puhul on C-vitamiinil oma koht ka tumedate laikude ravis peale põletiku taandumist. C-vitamiin vähendab melaniini tootmist, mis annab tumeda jume eelnevalt paranenud vistrikule.  (1)

C-vitamiini parim kontsentratsioon seerumites ja kreemides sõltub selle vormist, kuid jääb üldjuhul 10-20 % vahele. Liiga madal kontsentratsioon ei anna raviefekti, samas liiga kõrge kontsentratsioon põhjustab ärritust ning ei anna lisaefekti.(2)